Kuidas saame tajuda virtuaalreaalsust? (II osa)

Autor:	Marko Palm	Teisipäev, 18.05.2010
Teemad:	E-suhtlus, DigiTV, digikodu

Loe ka esimest postitust virtuaalreaalsuse kohta. Kas virtuaalmaailmas on võimalik loomutruult liikuda? Selleks on vaja arvutisse edasi anda piisavalt täpselt ja kiirelt liigutused, mida soovime teha. See on muidugi raske, kui saame soovitud liigutuste edasiandmiseks kasutada vaid klaviatuuri ja hiirt. Appi tulevad lisaseadmed, mis on selleks spetsiaalselt loodud.

“Ajuhiir”
Internetipoodides on müügil huvitav seade firmalt OCZ. Selleks on NIA mängukontroller ehk „ajuhiir“. Selle abil on võimalik anda arvutile eelnevalt määratud käsklusi kontsetreeritud ajutegevuse, silmapilgutamise ja näomiimika abil. Garantiid, et see iga kord õnnestub, ei ole, kuid seade on müügis ja saanud eri arvutiajakirjadelt rohkelt positiivset tagasisidet. Lisainfot mõtte jõul juhitava hiire kohta leiad siit.

Tõetruum liikumise edasiandmine arvutisse? Eelpool mainitud OCZ seade suudab ideaalis anda edasi osad käsklused mugavamalt ja kiiremini, kuid kogu inimliikumise edasi andmiseks jääb sellest natuke väheks. On olemas kallimad tehnoloogiaid inimese poolt tehtavate liigutuste väga täpseks üle kandmiseks arvutisse. Selleks kasutatakse erinevaid andureid ja vastavat tarkvara.

Suurim probleem on liikumise piiratus
Kasutada saab sellist lähenemist näiteks virtuaalsete 3D tegelaste liikuma panemiseks arvutianimatsioonides. Põhiliseks takistuseks on olnud ruumi suuruse piiratus VR simulaatoris. Saab ju liikumist sooritada vaid seni ja nii kaugele, kuni anduri küljes olev juhe võimaldab või juhtmevaba komplekti puhul seni, kuni toasein ette tuleb.

Väljas aasal VR kiiver peas oleks ehk turvalisem paralleelselt virtuaalmailmaga ringi liikuda, suuremaid muhke saamata, kuid seal ei ole jälle alati sobivalt ilusat ilma ja elektrit kusagilt võtta.

Ruumisimulaatorid
Mida teha elutoas kahemeetrise keraga? Selleks, et saaks turvaliselt ja igas suunas liikuda päriselt ja see liikumine toimuks ka virtuaalses maailmas paralleelselt, on valmistatud üks kaval simulaator, mida kutsutakse nimega „Virtusphere“.

Mõte on oma lihtsuses geniaalne ja töötavaid simulaatoreid müüakse USA-s ja Kanadas. Tegemist on suure ümmarguse kerakujulise sõrestikuga, kuhu sisse saab inimene ronida. Kera asub rullikutel, mis annavad arvutile edasi infot liikumise suuna ja kiiruse kohta. Inimese külge kinnitatakse juhtmevabad andurid, mis annavad edasi inimliigutused. Peas on selle seadme kasutajal juhtmevaba VR kiiver, kust kuuleb heli ja näeb pilti.

Ruumisimulaator treeningvahendiks?
Püsivalt ehitatud ruumsimulaatorite ees on „Virtusphere“ eeliseks mobiilsus. Lahti monteeritult mahub see isegi tavalisse universaalkerega sõiduautosse. Internetiavarustes on „Virtusphere” saanud positiivset ja negatiivset tagasisidet mõlemat. Põhiliselt heidetakse ette, et on tobe olla justkui orav rattas. Ehk on põhjus kriitikaks selles, et arvuti taga istudes on nii mõnigi kibe tulistamismängude proff päris liikumise tahaplaanile jätnud?

Kujutame nüüd ette, et mängime selles simulaatoris mitme mängijaga üksteise vastu mõnd mängu nagu Unreal Tournament. Väga pikalt ikka mööda eri tasandeid ringi ei jookseks. Peale tunniajast mänguseanssi ilmselt seisaks mõni mees seina najal või istuks maas. Kui päriselt, siis ka virtuaalses maailmas :) 

Mitu tundi järjest mängimine muutuks väga heaks füüsiliseks treeninguks ja sessiooni lõpus peaks simulaatori alt lapiga higi ära pühkima. Kas see tulevikus nii hakkab olema, selgub lähiaastatel. Vaata pilte ja videoid kirjeldatud selle simulaatori kohta.

“Cave” - mine pildi sisse!
Teistsuguse lähenemisega on kasutusel „Cave“ nimelise tehnoloogiaga VR süsteemid. Selles kasutatakse spetsiaalset kuubikujulist ruumi, kuhu seintele ja/või lakke/põrandale kuvatakse projektorite abil pilt virtuaalsest maailmast. Kasutaja on ise justkui 3D maailmas sees ja näeb enda ümber toimuvat kolmemõõtmelisena. Sellise tehnoloogia plussiks on, et kasutajad ei pea mitmeid lisaseadmeid endale selga ja külge panema. Kantakse vaid 3D prille just nagu 3D kinos.

Paremates süsteemides on kasutusel kõlarid sellise paigutusega, et kasutaja saab lisaks 3D pildile juurde veel 3D audio kogemuse. „Cave“ simulaatoreid kasutatakse praegu põhiliselt erinevates ülikoolides interaktiivsete kolmemõõtmeliste programmide näitamiseks. Lisaks on “Cave“ kasutusel suurte firmade tootearenduse protsessis. Seda kasutatakse valmivate toodete digitaalsete 3D mudelite katsetamiseks, kontrollimiseks ja vaatamiseks enne toote reaalset valmistamist. Loe “Cave” simulaatorist täpsemalt.

Mida toob tulevik?
Praegu olemas olevat VR tehnoloogiat saab kasutada virtuaalsete ekskursioonide, koosolekute, õppeprogrammide ja suhtlemise võimaluste loomiseks ja paremaks ära kasutamiseks.

Tegelikult ei ole ühtegi põhjust, miks Eestis ei võiks tulevikus asuda esimene e-ülikool, mis kasutab õpinguteks VR tehnoloogiat, näiteks virtuaalse klassi ja loengute vormis. Vajalikud interneti ja arvutiressursid on olemas. Selleks õppijale vajalikud lisaseadmed maksavad keskmiselt ühe sülearvuti hinna. Sülearvuti ise on juba õpilaste hulgas normiks muutumas.

Simulaatori seadmete loomisel on hakatud rohkem rõhku pöörama terviklahenduste leidmiseks. Virtuaalse maailma kuulmist, nägemist ja liikumist võimaldavad seadmed võiksid jõuda laiematesse massidesse loodetavasti lähima kümne aasta jooksul.

Lõhna- ja puutetaju on kaugem tulevik
Lõhna ja puutetajuga simulaatorite tehnoloogia alles areneb ja isegi valmimise korral ei saa kunagi olema väga odav ja lihtsasti hooldatav. Kui just ei leita viisi, kuidas anda edasi infot arvuti aju ja inimese aju vahel vahetult, nii, et lõhna ja puutetaju tekiks otse inimajus ilma füüsilise aistingu tekitajata.

See aeg tundub praegu piisavalt kaugel, et jääda ulmevaldkonda. Kui selline tehnoloogia saab võimalikuks, tuleb ennem rahvusvaheliselt vastu võtta päris tähtsad otsused, sest sel juhul tekivad erinevad eetilised ja seadusnormilised küsimused, mis tuleb lahendada.

Pildid: Wikipedia.org, virtusphere.com, sxc.hu